Reede õhtul otsustasime, et läheks laupäeval veidi sõitma ja Eesti suve nautima. Katrinil oli vaja nimelt Tapa kanti Kärevetele minna mingit paisjärve kontrollima...Niisiis sõitsimegi laupäeva hommikul 09.30 kodust välja ja esimene peatus oli Kärkna bensukas, kus auto paagi täis toppisime ja mind rooli lasti. Niisiis sõitsin oma esimese pikema iseseisva maanteesõidu(100 km jutti):DThat was fun. 30 km enne Kärevetet oli mu gaasijalg surnud ja tundetu niisiis me vahetasime Katriniga kohad tagasi ja üsna pea olimegi Kärevetel. Nagu õnnistus oli laupäev, vahelduseks igapäevasele vihmale, täiesti kuiv ja päikseline. Tiigi ääres oli mõis, kus keegi sees kollas(vahet pole kas kohalik kaak või mõni kummitus:P)....Tiigist äravool toimus väikse kraavi või oja kaudu, kus kasvasid jõekäsnad(keda ma nägin esmakordselt oma elus). Sealne ring saigi poole tunnikesega tehtud, et fotokas jupsis siis tollest kohast fototõestust polegi. Edasi suundusime Tammsaare muuseumisse Vargamäele....sinna jõudmiseks ekslesime mööda kruusateid ja et keegi meist kaarti lgeda ei oska siis polnud atlasest ka suurt kasu. Lõpuks siiski jõudsime kohale ja vaatasime ringi....kõik tuli nii lahedalt tuttav ette, aga raha ei tulnudki keegi meie käest küsima. Siin jõudis mulle kohale, et duuh Liisu sul on ju moblas fotokas(ma kohe ei harju nende tänapäeva vidinatega) Ja siis sain selliseid pilte:
Vargamäe saun
Karin ja Indrek Ramilda ja Indrek
Kiiga-kaaga mingi random värav
Vargamäe panoraam
Edasi liikusime Rakvere poole, kus ma nägin lehvimas Rootsi lippu ja jõudsin juba rõõmustada.....aga damn siis tuli välja, et see oli lihtsalt Põhjasõja taaslavastus:P
kõrvalepõige Rootsi
Tarvas ärkas ellu
Oliver otsustas ka sõtta minna:P
Ja mis kõige mõnusam...lõpetasime oam tripi Peipsi erarannas piknikut pidades ja vees hulpides...kuni üks superbig vene family meie randa suubusid oma lahtise suure koeraga ning me otsustasime koju minna....ka viimased 50 km koju sõitsin mina....Üks pime koer jooksis mulle teele ette, aga õnneks päästis mu kiire reaktsioon ta elu ja sain väikse närivapustusega teed jätkata viimane põige veel kukulinna, mis oli vale otsus, sest vesi oli külm, lained suured ja parkimine viltune(see jättis mu ka ilma kiiduta ülejäänud 150 km eduka sõidu eest....aga mis teha kui parkimine mu nõrk koht on:D) ja koju me jõudsimegi, et järgmine päev marju korjata ja sauna nautida. Mul meenus kohe lapsepõlv, kus iga pühapäev oli saunapäev ja õuna/ploomikook käis alati ka asja jurde;)
No comments:
Post a Comment