HAMSTER

Et siis vahepeal on kool alanud ja ka hoogsalt käima läinud....viimane aasta peab ikka meeldejääv tulema;) Kool algas suure üllatuse ja auga....meie 1. sept. aktusel esines president isiklikult ja juba 9. septembril käisime kogu kooliga piknikul Taevaskoja....ja see et kogu kool sinna ühise rongiga läks tegi asja eriti unustamatuks ja ainulaadseks(kui paljud saavad sellist kogemust minuga jagada?...I didn´t think so:P) Ja olin tubli ning tirisin ka veidi köit ning saavutasime suurele käepiinale vastutasuks 3. koha....ja ühe laheda klassipildi saime ka tehtud(keegi ei teadnud kumma fotokaga ja mis hetkel pilti tehakse:P)

Kõige tähtsamad on ka nimelise äramärkimise ära teeninud...iseasi kas neid paintis juurde tehtud nimesi ka näha on:P

Aga tegelik põhjus, miks istun ma ööl vastu neljapäeva üleval ja kirjutan oma blogi, mitte ei õpi mata kontrolltööks, on see, et ma jäin teisipäeval oma tarkusest koos tarkusehambaga ilma...ja noh mis ma seal koolis ikka ilma tarkuseta peale hakkan:P

Peale kõige muu näen ma välja nagu hamster oma paistes põsega ja haigutamine, naermine ning toitumine on VÄGA valus. Niisiis on see nädal koolivaba....loomulikult on see see nädal kui algab mikrobioloogia praks, mida olen 2 aastat oodanud ja iga päev toimuvad loomulikult hindelised tööd et ma võimalikult maha jääks kõigis ainetes....ainuke eestlaslik lohutus mulle on see, et peale minu pidavat veel 9 inimest puuduma(seagripp on valla pääsenud:P) järelikult pole ma veel kõige halvemas seisus.

Rääkides opist....siis pole see midagi, mida kellelegi soovitaksin....liiga valus ja liiga valus....muidugi tegi minu puhul asja põnevamaks see, et tuimestus ei mõjunud ja sain täie raksuga ikka hambast lahti...jalad vähkresid ja pisar voolas ning röökisin üle haigla, aga ära tuli....ja mis kõige suurem jama ma ei näinudki midagi, mis nad tegid, nii et näpunäited tulevaseks tööks jäid ära....ja kui mult on nüüd mitu korda küsitud:"Tahad ikka veel hambaarstiks saada?" siis vastan MUIDUGI!! Nüüd veel enam kui enne....patsient oli tõesti veits vastik olla...aga kui teiselt poolt ka hammas läinud siis mul eluks ajaks sellega ühel pool....arst ju valu ei pea kannatama, kui just patsient ei viruta:P niisiis miks ma ei peaks tahtma....see isegi kasvatas minus uudishimu, kuidas nad ikka üht või teist asja tegid, aga loodetavasti järgneva 5 aasta jooksul hakkan teada saama:D

aitab jahvatamisest:D lähen tuttu ja jätkan homme hamsu elu...minud moto: Põsk punnis läbi elu!