Nüüd, kus kuu aega tudengielu elatud, võin julgelt öelda, et ülikooliajast lahedamat aega vist elus pole. Lisaks sellele, et kõik on vabatahtlik ja oma vastutustunde küsimus, pole siiani veel õppimist ette tulnud ja peod on meil ka ülilahedad ;-)

Tutvumispidu oli meil juba nii ammu, et sellest suurt ei mäletagi(mälulünk võis tuleneda ka minu tolleõhtusest etanooli kontsentratsioonist veres:-P) aga, mida ma ei saa unustada on see tõsiasi, et sealt leidsin palju lahedaid kursakaaslasi, kellest mõnedega juba väga heade sõbrannadekski saadud;-)

Küll aga on minu jaoks väga mälestusterohke reede õhtu-öine Must Reps,mis meie LOTE-s traditsiooniline üritus, mis kujutab endast matka, mille käigus kiusatakse rebaseid täie rauaga ja lõpuks lõkke äärde jõudes oleme saanud vanemakursuslastega võrdseks ning saame nendega pidu panna kui võrdsed võrdsetega ning soovi korral telki jagadagi:-P

Lähemalt rääkides, algas kõik minu jaoks juba reedel kell 16 kodust:D Nimelt sain rõõmustava kõne firmalt Autover autoklaas, kes teatasid, et olin võitnud uno raadio sms-mängu, kus auhinnaks oli tuuleklaasi vahatus...Olin sms-i saatmise täiesti unustanud, nii et see kõne võttis täitsa sõnatuks...aga et olin just eelmine nädal võitnud ka oriflamest tooteid, siis tundusid viimase aja loosiõnne juhtumid juba nii tihedad, et lubasin minna viking loto piletit ostma, mida ma loomulikult teinud veel pole, sest pole pennigi hinge taga kuni homseni...siis saabub minu kauaoodatud pensipäev:-P

Anyway....pärast kõnet hakkasin rõõmsalt oma asju pakkima, kuni selgus kuri tõsiasi, et suur seljakott, millega katrin 6 kuud mööda Austraaliat rändas, oli mul ühe õhtu seikluste jaoks pungil täis topitud ja ruumi jäi veel vähekski(tõestus, et olen äärmiselt halb pakkija)...siis püüdsin seda endale selga saada ja see moment meenutas mulle filmi "Põgenev pruut" , kus Julia Robertsi tegelaskuju matkakotti selga proovib ja siis sellili kukkub, põhimõtteliselt juhtus minuga sama:P...kõrvalt vaadata oleks kindlasti naljakas olnud:D

Niisiis oli kott nii suur ja raske, et otsustasin sellega mitte linnaliini peale ronida, pealegi vajas kott enne tõelist matka sissekandmist, niisiis hakkasin 17.30 Hurda pargi poole jalutama...taaskord olin parajalt vägev vaatepilt,vähemalt nii tundus mulle vastutulijate pilkude järgi ja eks minu moeröögatus oli ka viimase peal:D Tiigi tänaval märkasin tänaval mängivate laste kisa peale, et meie pea kohalt ja üsna madalalt lendas üle soojaõhupall, mis meenutas mulle kohe oriflame koolitust, kus koolitaja meile tõsimeeli lubas, et kui meist direktor peaks saama, saame me oma perega ka kuumaõhupalli reise ette võtta, mis minu jaoks tookord koolitusel nii out of place kommentaar oli, nagu minu kommentaar siin praegugi;-)(vähemalt midagi õpin ma seal koolitustel)....taaskord teema juurde naastes jõudsin parki ja sain kokku oma 3 julge sõbrannaga, kes olid nõus oktoobri alguses telkima tulema, ülejäänud eelistasid kodus soojas püsida ja ei saa seda neile seda etteheita, aga sellest pikemalt hiljem;-)....Pargis pandi meid igasuguseid piinlikke ja vähem piinlikke mänge mängima ja samal ajal vanemad vaatasid ja naersid või siis võõrad kõndisid mööda ja ütlesid oma lastele õpetussõnu, nagu: "Vaata, et sina kunagi LOTE-sse õppima ei lähe, võid sama hulluna lõpetada"...Jah, pärast neid mänge oli meile selge, miks teiste teaduskondade tudengid väga altid meiega suhtlema pole:D Põhimõtteliselt saime vist linnast alles 20 tulema ja siis oli väljas juba ikka päris pime, aga seda põnevam oli, sest isegi mul kui kohalikul polnud vähematki aimu, kuhu meid siis ikkagi viidi:D...metsa all kupatati aga bussist välja ja metsa. Metsas pandi pudeleid otsima, kusjuures kehtis ka kuldreegel, et leidja saab endale:D Ja ühel mu sõbrannal õnnestuski 1 veinipudel üles leida:D Minul sellist õnne ei olnud, küll aga suutsin põlveni mudasse vajuda, mis hiljem haisu järgi selgus polnudki puhas muda, vaid rikastatud ka metssigade omatoodanguga....jammm-jamm:P Seejärel saadeti 1. rühm orienteeruma ja meie saime koos 3. rühmaga hoopis sibulat süüa ja energiajooki peale rüübata, polnud just elu parim maitsekooslus:D Natukese aja pärast lasti ka meie 2. rühma metsa lahti ja see, mis edasi sai polnud ilus....oksad näkku, silma, jala ette...kott kinni... jalg kinni.....põlvili....kõhuli jne....kuni jõudsime lagendikuni, kus 1. rühm meid juba kannatlikult ootas...olime nii rõõmsad, sest juba paistis lõke, otse ees ja mitte üldse kaugel, aga kui 3. rühm ka kohale jõudis, viidi meid hoops risti teises suunas....ja siis juhtus see, mida me kõige rohkem kartnud olime....meil paluti emajõgi ületada....ilma silla ja parveta....ehk siis riided seljast prügikotti ja üle jõe minek, õnneks olid meie kursuse poisid nii lahked ja vedasid meie kotis ise lahkelt üle, nii et meie ainult enda ihu eest muretsema pidime, peaks mainima, et need 10 sekundit olid mu elu külmimad ja meeldejäävamad...see kuidas mu varbad samal ajahetkel jäätusid kui põhjamuda puudutasid oli lihtsalt minu jaoks enneolematu...ja teisel kaldal ei oodanudki meid kauaoodatud lõke vaid hoopis üks küpsis ja väidetavalt 15km jalgsimatka....siis kiskus hetkeks küll tuju ära, aga juba pärast umbes 2 km kõndimist saime ühelt lahkelt magistrandilt küüti:D ja kohal me olimegi vähem kui 10 minutiga ega kauem seal autos väga olekski tahtnud olla, sest peale minu ja mu sõbranna ning autojuhi, olid auto peal ka 2 väga purjus vanemat bioloogi, kelle jutust ma suurt midagi aru ei saanud:P Lõkkeplatsil panime kiirelt telgi üles ja vahetasin oma läbimärjad riided 3 kihiliste soojade ja kuivade vastu....pole elus nii palju kihte sooju asju kandnud, ka mitte Lapimaal käies:D Aga see valmistumine kulus ära, sest väljas polnud vähemalgi määral soe....õnneks saime seisukohad lõkkele üsna lähedale, kuigi jah soojale supile jäime küll hiljaks, mis seal siis ikka oma saiakott välja ja seespidised soojendajad sisse ja juba oligi tuju parem ja aina paremaks kiskus, sest varsti tutvusime terve posu vanemate bioloogidga, tänu kellele me oma kõhulihaseid terve õhtu krampi naersime....Nii me vaheldumisi naersime ja jutustasime kuni kell sai juba 5 ja uni hakkas kõigile peale tikkuma...küsiti veel telgikohtagi, aga kitsid nagu me olime otsustasime 3kohalises telgis ikka kahekesi ööbida ja mitte võõraid purjus noormehi kaissu võtta:D ....Aga ega minu jaoks magamisest midagi välja tulnudki...lõdisesin oma tunni või kaks seal telgis ära, ilma et sõbagi silmale oleks saanud ning otsustasin ikka lõkke äärde sooja minna sest kuulda oli, et lõkke äärde oli jäänud veel jutustajaid, kes tuld ikka üleval hoidsid....liitusin nendega ja sulatasin oma varbad ja sõrmed ülesse, siis otsustasid kõik ära magama keerata ja nii ma jäin kursaõega kahekesi tule valvesse...küll seal oli hea soojas unne suikuda, aga juba mõnekümne minuti pärast hakkasid ka teised ärkama ja unest ei saanud enam juttugi olla, sest kõik hakkasid vaikselt kodu poole liikumisele mõtlema. Mina aga avastasin, et minu telgikaaslane on ikka veel sügavas unes, niisiis otsustasin ta lihtsalt ´üles ajada, et veenduda ega ta külmast halvatud pole, aga loomulikult oli asi lihtsalt selles, et tal väga soe magamiskott ümber oli....õnneks polnud minu äratus täiesti tulutu, nimelt pakuti kohe ühele inimesele, kes kohe valmis oleks küüti Tartusse, seega oli minust ka kasu...ise aga helistasin isale, et ta järgi kutsuda....nimelt kõlas see umbes nii: "kle...kas sa mulle järele saaksid tulla, ma arvan, et ma pole päris siin, kus sa arvad, et ma olen, vist....olen keset metsa, ja tean, et 10km kaugusel kuskil suunas on laeva alevik...et siis tuled järele jah?"....see oli epic....aga kõige parem oli asja juures see, et me hakkasime ise mööda teed minema, lootes, et ühel hetkel ikka maantee vastu peab tulema ja 20mintsa pärast oli isa mul järel...nii et telepaatia võime missugune....ja mis veel parem...terve tee kõndides ütles mu sõbranna mulle koguaeg:"tss...sa nüüd kuulsid? Mingid mehed räägivad metsas."ja mina muidugi:"mis sa ajad, sa kujutad seda endale ette..." ja kui isa meid peale võttis, küsis ta:"noh...kuidas te veel elus olete, teil ümberringi ju kümneid jahimehi ja teil pole erksat värvi riideid ega midagi"....see oli ikka päris šokeeriv....taaskord pääsesin sellisest asjast eluga:D Koju jõudes sõin kõhu korralikult täis, jõin piparmündi teed ja keerasin magama...sellist und pole mul ammu olnud ja ärgates voilaa kurk kähe, mis kähe:D ....Aga õnneks aitas suur tee kaanimine praeguseks tervise kontrolli alla saada, nii et ikka homme rõõmsal sammul Maateaduste praksi, kivimeid pähe tuupima saaks minna(juba järgmine esmaspäev on mul suuline arvestus, mille pean kindlasti läbima, et ülejärgmine esmaspäev eksamile saada)... Edu mulle!!!